018 Haiguste ravi / Cure for Ills

Spread the love

1980’ndate teisl poolel ilmusid Eestimaa erinevaisse paikadesse kummalised kirjutised nagu “Haiguste ravi garanteeritud…” või “UFOd, maailma liidrid…”. Võttis üpris kaua aega, et nende sõnumite edastaja tabada. Kuid ka pärast tabamist elasid need oma elu edasi. In 1980’s all over Estonia appeared some strange texts like “Cure for ills…” or “UFO’s, world leaders…”. It took some time to catch the messenger. But despite the capture those messages kept living their own lives.

Sõnumite näol oli tegemist aiaplankudele, majaseintele ning tänavasillutistele kritseldatud tekstiplokkidega. Ning isegi see ei aidanud autori tabamisele palju kaasa, et viimane pahatihti lisas sõnumite lõppu ka oma täisnime. Ja selleks nimeks oli Ülo Kiple.

Riisipere mõis, kus asunud lastekodus Ülo üles kasvas.

1921. aastal loodi Riisipere mõisa juurde piiskop Platoni nimeline orbude varjupaik. 1984. aastani tegutses see mõisahoones lastekoduna.

Pärast seda seisis peahoone kasutuseta ja lagunes. 1990. aastate lõpus läks hoone eravaldusse,

1962 aastal sündinud Ülo ei teadnud oma isast Rein Kiplest midagi. Ema oli aga andnud ta lastekodusse kasvatada.

Vaikne ja tagasihoidlik Ülo kasvas üles Riisipere lastekodus. Ta armastas loodust, ja seda lausa nii palju, et kord leides metsast haige nutria võttis ta selle endaga kaasa voodisse kaissu.

Luua Mõis (Endine Kaarepere Sovhoostehnikum) kus Ülo Kiple 1978 – 1980 a õppis

1979 aastal asus Ülo õppima Kaarepere Sovhoostehnikumi. Koolis oli ta püüdlik õpilane, kes armastas ja austas oma kursusekaaslasi. Samuti oli ta ka kõva spordimees. Aeg-ajalt kaebles ta peavalude käes. Oma rahulikkuse ja omaette oleku tõttu kutsuti teda Juhiks. Alkoholi ta ei tarbinud ning suitsu ei teinud.

Aastal 2002 ilmunud raamatus “Tallinna juht/A user’s guide to Tallinn” leidub ka peatükk Ülo Kiplest ning tema kirjutistest.

Teise kursuse lõpupoole aga midagi muutus temas. Ülo hakkas üha tihemini puuduma ning ta kustutati õpilaste nimekirjast. Kuna siiski oli tegu usaldusväärse inimesega, siis üritati talle Tartusse töökohta muretseda. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja, sest tolleks ajaks oli Ülo juba haige.

Poiss hakkas tarbima CYCLODOLI(parkinsoni vastane ravim, mis suuremates kogustes tekitab meelepetteid) tablette. Väidetavalt oli see ainus ravim, mis aitas tal peavalude vastu võidelda.

Eesti Põllumajanduse Akadeemia uus ühiselamu (EPA Torn), Kreutzwaldi tn 52, kus Kiple mõnda aega peavarju leidis.

Mõned koolikaaslased kes läksid edasi õppima, kohtasid Ülot Tartus EPA ühiselamus. Viimane ööbis vahetevahel sealses köögis ning oli selleks ajaks välja mõelnud mingi tobeda “haiguste ravi”, mida kirjutas paberitele ning levitas. Tolleks ajaks oli teda juba korduvalt ka psühhiaatriahaiglasse ravile viidud, kust viimane aga samas ka põgenenud.

Ülo Kipplet peeti nõdrameelseks, keda üritati ravida. Ka ta ise pidas end samuti haigeks, kuid kurtis põlvevalu. Enese ravimiseks murdis ta kord sisse Tartu apteeki, kust varastas paar kasti ampulle ja süstlaid. Ravimit süstis ta otse põlve. Kord sattus aga ravim otse liigesesse ja ta elu muutus veelgi kehvemaks. Siis avastaski ta enda jaoks uue universaalse ravimeetodi kõigi haiguste vastu. Ja ta ise olevatki saanud oma ravimeetodi läbi terveks. Seetõttu kirjutaski ta:”Kontrollitud”.

Aastal 2001 hakkas levima arvutiviirus “Raadioga” mis aktiveerus 10. märtsil, pannes arvutile CMSO parooli. Ühtlasi levitas see viirus Ülo Kiple sõnumit “Haiguste ravi kontrollitud vaikuse ja pimeduse raadioga”.

1985 aastal ilmus ta Indrek Tamme – ühe endise koolikaaslase Lasnamäe korteri ukse taha. Indreku ema avas ukse, leides eest seismas vaiksevõitu noormehe. Selleks oli Ülo Kiple, kel jalas auklikud dressipüksid ning käes räbaldunud kilekott. Selleks ajaks olid juba ka Tallinna tähavatele jõudnud esimesed “haiguste ravi” tekstid. Esmalt bussijaama kanti ning sealt üha edasi kesklinna suunas.

Tema tolle perioodi tüüpiline sõnum oli järgmine:

HAIGUSTE RAVI. KONTROLLITUD. 1. ÜKSINDUS – MAGAMISTUBA VAIKUSE, PIMEDUSE, RAADIOGA 2. SELTS – ELUKOHT KELLEGI JUURES 3. PRIISÖÖKLA. NENDES TINGIMUSTES TEATUD BIOL. AJAL AVASTAB INIMENE “TEE” TERVISELE. AU JA RIKKUS SELLLELE KES AVALDAB SELLE TÕE AJALEHTEDES.

Aastal 2001 proovis kunstnik Marco Laimre taastada üht väheseid Kiple tekste Harju mäel. Politsei sekkus sellesse tegevusse.

Ülo oli saanud oma vana klassivenna aadressi passilauast. “Mul on “haiguste ravi”. Selle abil saavad kõik maailma rahvad terveks, elavad kaua ja ei sõdi enam omavahel.” rääkis ta Indrekule. Põuetaskust võttis ta välja paberilehe, millel veidrates trükitähtedes sõnad.

2011 aastal valmis Kiplest inspireeritud lühifilm “Haiguste Ravi”. Osades: Roland Laos, Piret Laurimaa, Marco Laimre, Kristy Leek ja Igor Maasik.

Ülo oli ostnud kokku kustutuskumme, kraapinud sinna sisse tähed, liiminud kummid omavahel kokku, kleepinud alusele ning kasutanud seda kui kirjapressi oma sõnumite paljundamiseks. Ruudulisel paberilehel oli tekst:”Haiguste ravi. Kontrollitud. Priisöökla ja elukoht kellegi juures. Peab olema isoleeritud tuba koos raadioga ja kahe 200 vatise reguleeritava pirniga. Tuba peab olema heliisolatsioonikindel(ilmselt kuulis Ülo hääli). Toa lähedal peab olema metsane maastik, kus jooksmas saab käia. Tuleb juua palju õunamahla ja teha maoloputusi. Alguses elatakse toas üksinda, siis minnakse aga seltsi.(Võib-olla mõtles Ülo seltsi all psühhoneuroloogiat?) Üksilduse ja seltsi perioodid korduvad ning on kaheksaga jaguvad arvud. Nendes tingimustes leiabki inimene tee tervenemisele.”(Kas ehk kätkes see fantaasia Ülo enda elukäiku haiglas viibimise ja vabaduses olemise vahel?).

Ülo oli Tartus enda elatamiseks valmistanud kukekomme, selle tarvis lausa konveieri valmistanud. Ta kavatses endale ka mootorpaati ehitada, et välismaale põgeneda, sest seal olevat head arstid. Kahjuks jäi ta aga kukekommide valmistamisega vahele. Tol ajal oli sellise tegevuse näol tegemist spekulatsiooniga. Ning sattus taas haiglasse. Sealt põgenedes oli varjanud end ühe tuttava juures. Tal tuli olla toas vagusi ning mitte end väljas teistele näidata. Süüa oli vähe ning juua tuli odavat õunamahla. Seal see “haiguste ravi” lõplik versioon valmiski. Nii asus ta oma sõnumit plankudel levitama. Kirjutusvahenditeks olid rasvakriidid, mille ostmiseks korjas Ülo taarat.

Ülo Kiplet on peetud ka Eesti esimeseks graffiti kunstnikuks. Aastal 2009 ilmus graffiti teemaline raamat “Haiguste Ravi.”

Oma jutu järgi tunti tema vastu juba Ameerikaski huvi ja üritati salaja satelliitidelt jälgida. Samuti oli kiusanud teda KGB ja miilits. Seetõttu ei saanud enam kaua ühe koha peal elada. Nii ööbis seal kus ette juhtus. Kord maganud Sakus ühes heinaküünis, kust üks homoseksuaal ta minema ajanud.

Jämejala haigla, kuhu Kiple ravile toimetati.

Asutus (Anstalt Marienhof) asutati 1897 Liivimaa Langetõbiste ja Nõdrameelsete eest Hoolekandmise Seltsi eestvõttel. Asutuse rajamiseks ühendati kolm sealset talu. Ühe talu nimi oli Jämejala ja sellest sai asutus ka oma hilisema nime.

Kui Indrek Ülole süüa pakkus, siis jõi viimane korraga ära kaks liitrit piima, sõi ära kaks saia ning pool kilo vorsti. Kui Ülo vannitoas oma riideid pesi, siis märkas Indreku ema neil templit “Jämejala psühhoneuroloogiahaigla”.

Mõni aeg hiljem oli Ülo kavatsenud Viiburi kaudu Soome põgeneda, kuid Nõukogude piirivalvurid nabisid ta kinni. Seletuskirja, mis tal piirivalvekordonis kästi kirjutada, kirjutas ta:”Haiguste ravi. Kontrollitud…”

Samuti olevat ta Leningradis terve Nevski prospekti oma “ravi” vigases vene keeles täis kritseldanud.

Lisaks tänavatele kirjutamisele, kirjutas Ülo Kiple ka Mihhail Gorbatšovile. Need kirjad ei jõudnud aga väidetavalt kohale.

Aastal 2016 avaldas ansambel Taak Kiplest inspireeritud loo Haiguste ravi.

Haiguste ravi by Taak, released 11 April 2016

Haiguste ravi,
kontrollitud:
üksindus, magamistuba
vaikuse, pimeduse, raadioga.

Selts — elukoht
kellegi juures,
priisöökla
vaikuse, pimeduse, raadioga.

Nendes tingimustes
teatud bioloogilisel ajal
avastab inimene “tee”
tervisele.

Au ja rikkus
sellele,
kes avaldab tõe
ajalehtedes.

Selleks, et levitatavad sõnumid kauem ja selgemini püsiksid, vahetas Ülo ühel hetkel rasvakriidid nitro- ja emailvärvide vastu. Lisaks ilmusid ka uued UFO kirjad ning neid võis juba lugeda ka vigases inglise ning soome keeles:

UFO. RIIGID TÜHISTAVAD TEID IGA MINU TEGEVUSEGA NAD TEAVAD AMMU, ET MINUL ÜLO KIPLEL ON VEAD TÜHISTATUD, SEST MA OLEN TEIE SAADIK KES ON TOONUD MAAILMALE HIIGELKASUMEID TÕDEDEGA. TEILT JUMALAD. RIIGID ON KEELANUD KA MUL RAHA, KODU, ARMASTUSE, NAD TAHAVAD IDIOOTLIKE TEGUDE JA MÕISTETEGA MIND HULLUKS TEHA. SEE LOOBUGU VÕIMUST KES TAHAB JUMALAID SÕJA SÜÜDLASTEKS TEHA. LEVITAGE. MAAILMA VÕIM. 1-I VÕI SUURENEVA GRUPIGA KES 11 EI TEA. KEELATA KÕIGIL HALB JA LUBADA HEAD.

Aastal 1988 valminud mängufilmist “Ma pole turist, ma elan siin” on kokku lõigatud kaks erinevat filmiversiooni. Ühes neist peatub üks peategelane tänavasillutisele Ülo Kiple kirjutatud teksti juures, et seda lugeda.

Tartu oli Ülo Kiple põhilisemaid tegutsemispiirkondi. Kuid soojal ajal võttis ta ette pikki jalgsimatku Lõuna – Eestisse ja mujale. Tollel ajal olin ma ise kõva Põltsamaa ja Tartu vahet sõitja. Kõigisse Tartu ja Põltsamaa vahelistesse bussijaama ootepaviljonidesse oli Ülo oma sõnumi jätkunud.

Ülo Kirjed tekitasid inimestes uudishimu. Arvati, et ega üks inimene ikka niipalju ja kõikjale kirjutada ei jõua. Sõnum segane, mõtlemapanev ja salapärane. Tekkis küsimus, et miks ja kes seda teeb. Ja samas teadsid kõik neid kritseldatud sõnumeid.

Loomulikult hakkasid asja vastu huvi tundma ka siseorganid. Kuid ega neil midagi Kiplele viimaks juurutada ei õnnestunud. Mees oli hull mis hull.

Raamatus “Detektiivi märkmed” kirjeldab endine miilits Mikk Puhalainen Ülo Kiple tabamist. Puhalainen osales aastaid hiljem ka viimaste metsavendade Voitkade tabamisel.

Tabamine.

1988 a. 28. augusti hommikul kutsus Tartu tolleaegne miilitsaülem Aleks Uibo enda juurde miilitsainspektori Mikk Puhalaise. Kolme päeva pärast pidi ülem aru andma linna täitevkomitees, miks ei ole siiani tabatud isikut, kes kõik linna plangud ja majaseinad täis sodinud.

Kiple tabamise muutis keeruliseks see, et tema kohta puudusid igasugused kirjeldused. Kuna sama käekirjaga oli seinu soditud ka Tallinnas, Elvas ja teistes Eesti linnades, polnud ka kindel kas süüdlane viibib ikka veel Tartus.
Kuna tekstide kirjutamiseks läks vaja pintslit ja musta värvi, siis sõitis inspektor puhalainen läbi kõik Tartu majapidamistarvete kauplused ning palus müüjail kohe miilitsa korrapidajale helistada kui keegi kahtlase välimusega(käed musta värviga koos) isik peaks musta värvi ostma. Tartu kaubamaja majapidamistarvete osakonnas räägiti, et umbes nädal-poolteist tagasi käinud neil väga määrdunud ja räpase välimusega noor mees musta värvi ostmas, kuid jättis ostmata ja lahkus kiiresti.
Igasuguste tänava pättide ja hulguste küsitlemine ei viinud uurimist edasi. Tõenäoliselt tegutses sodija öösiti.

Tartus Jõe tänav 9A asunud 1930 aastal avatud sauna aiaplangule jäädvustas Ülo Kiple oma viimase kirjutise enne lõplikku tabamist.

30. augusti öösel helistas miilitsa korrapidajale keegi naisterahvas ja teatas, et Jõe tänava sauna juures kirjutab üks räpase välimusega noor mees maja seinale mingit teksti. Miilitsaauto kiirustas kohale. Eest leiti veel kuivamata musta värviga üleskutse: võtta haiguste ravil ühendust UFO-dega. Kunstnikku ennast leida ei õnnestunud.

31. augusti pärastlõunal helistas üks joomaseltskond miilitsa korrapidajale ja teatas, et kirjeldatud tundemärkidega mees magab Emajõe ääres Supilinna taga. Miilitsaüksus kihutas kohale, ajas magaja üles ning viis kainestusmajja. Aga sellel noormehel olid käed puhtad.

Tartu vana kaubamaja(20.12.1966–28.12.2013), kus Ülo Kiple lõpuks tabati.

Sama päeva õhtupoolikul oli kirjeldustele vastav noormees ilmunud kaubamaja majatarvete osakonda musta värvi ostma.
Noored müüjannad keerasid ukse lukku ja helistasid miilitsasse. Miilitsaauto kihutas kohale ning tagaotsitav oligi lõpuks tabatud.

Endine Tartu plastmasstoodete tehas, kust Ülo musta värvi varastamas käis.

Miilitsale rääkis poiss, et elatavat ennast pudelite korjamisega teenitud rahast. Ööbivat pargipinkidel ja puukuurides. Tekina kasutas kiletükki. Toituvat kehvalt. sõi leiba ja piima. Haruharva õnnestus osta vorsti. Musta värvi varastanud ta Tartu Plastmasstoodete tehasest. Miilits võttis noormehe sündmuskohale kaasa. Tehases sammus Ülo otsejoones väravast sisse, kus neile tähelepanu ei pööratud. Edasi suunduti ühte tsehhi, mille nurgas seisid 40-liitrised musta värvi nõud. Sealt olevat ta tõstnud musta värvi kruusiga pudelisse. Pudeli peitis kotti ja ronis suure lauakoorma otsa, mis seisis kõrge välisaia kõrval, hüppas üle aia ja värv oligi käes.

Tihtipeale värviti ta kirjutised seintel üle, kuid musta värviga kirjutatud tekst kumas kõigi kiuste ikka läbi.

Tartu psühhoneuroloogiahaigla, kus Ülo oma elupäevad lõpetas.

Küsimusele, kes tal käskis majaseinu ja aiaplanke sodida, vastas ta “UFO-d käskisid”. Ülo olevat olnud UFO’dega ühenduses. Järgmisel päevl viidi Ülo Kiple Tartu psühhoneuroloogiahaiglasse ravile.

1989 aastal poos Ülo end 26 aastaselt Tartu psühhoneuroloogiahaiglas üles kui oli kuulnud otsust, et teda tahetakse invaliidide kodusse paigutada.

Ave Alavainu “Rong Katusel”(2008)

Ave Alavainu on kirjutanud Ülo Kiplest novelli “Rong katusel” (Looming 1993, nr 6, lk 744–758). Sellest novellist tehti dramatiseering, mille lavastas Tamur Tohver 1995. aastal teatris Endla. Ülo Kiple nimelist tegelaskuju mängis näitleja Tõnno Linnas.

Katkend raamatust:

Need paberilehed märkmetega, õigemini pihtimuse leidis dr. Suur meie raviasutuse keskküttekorstna jalamilt 27. juuli 1987 õhtul pärast seda, kui patsient Ülo Kiple oli oma palatist akna kaudu põgenenud. Igavesti jääb mõistatuseks, kust võttis ta jõu ja painutas laiali 15 millimeetrisest torust trellid. Täiesti kummaline tundub aga see, et keegi ei kuulnud ega näinud midagi, ja see, et ta III korruselt alla hüpates oma jalaluid ei murdnud. Lausa müstiline on asjaolu, et akna all olevast lillepeenrast ei leitud ühteig jälge, ei astumisest, ei hüppamisest, ei kukkumisest. Jääb mulje, et ta lendas minema.
Ülo Kiple märkmed 37 kahelt poolt täis kirjutatud lehel on lisatud käesolevale haigusloole. Patsiendi isiklikud asjad on haigla laos.

Peaarsti asetäitja majandusalal
E. Sillat.

1991

 

 


Spread the love

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *